Täna hommikul kella kuue ajal tööle sõites nägime kaks korda, kuidas äike lõi terve taeva valgeks. Uskumatu, mis loodus praegu teeb.

See on ikka nii jube, kui palju vene emad oma laste peale karjuvad, ja veel sellise vihase häälega.. Ja kui palju nad keelavad, ja kui palju lapsed selle peale veelgi rohkem vinguma ja lunima hakkavad. Üks poiss näiteks ei saanud Maximas ühte jäätistki. Ta võttis selle juba välja ja pani ostukorvi, ema tahtis tagasi panna, aga poiss vingus ja hoidis külmiku kaant kinni. Ja meie ülemine naaber riidleb oma lapsega. Ma ei olegi kuulnud, et ta oleks normaalse häälega rääkinud. Üks tüdruk sai kõvasti riielda, kui oli kogemata autode vahelt meile jalgratastele ette jooksnud.
Hommikuti tööle sõites näeme vahel imelikku vaatepilti. Üks vanem mees käib oma koeraga jalutamas või jooksmas. Üsna tavaline ju tegelikult. AGA ta teeb seda palja ülakehaga. Niisamuti ka reede hommikul, kui sadas vihma ja müristas korralikult.
Selline see Lasna siin meil on. Mõnikord kuuleme pargis natuke eesti keelt ka. Poodides on rohkem, aga valdavalt on siiski kõik jutusumin ümberringi arusaamatu.
Oma kodus on vähemalt mõnus, rahulik ja turvaline olla. On koht, kuhu jõudmist oodata.

Lõpuks on see haigusepisik mindki murdnud.. Mitmed päevad sain haige Miku kõrval hakkama. Tema sai nüüd enam-vähem terveks ja läks Soome ära. Ma nüüd nuuskan palju ja valutan kurku natuke. Homme õhtu võiks juba tulla, üksi ei ole tore.