Ehk on asi täiskuus...?

Mina ei tea, mis veidrused need siin on. Ärkasin täna üles ja tundsin, et on palav. Kuna teadsin, et niikuinii hakkab telefoniäratus kohe varsti tööle, siis viskasin teki pealt. Ootasin, aga äratust ei kuulnud. Mingi aja pärast hakkas juba jahe, niisiis tõmbasin teki peale tagasi. Varsti ärkasin uuesti üles mingi sumina peale. Tundus väga hirmutav, mingi suur sumisev putukas on öösel toas. Arvasin kohe, et vaablane. Vaatasin kella, see oli alles kahele lähenemas, ehk siis äratuseni oli veel kolm tundi. Nõelatasaamise hirmus mul muidugi und eriti tulla ei tahtnud. Kuskil pool tundi mõtlesin, kuidas vaablasest jagu saada, siis õnnestus uuesti uinuda. Hirm oli muidugi nii suur, et nägin kahte erinevat und, kuidas ma võitlesin selle juraka putukaga. Ühe korra lõin ja lömastasin ta vaiba peale laiaks, teisel korral oli aknal peale vaablase ka hunnik teisi putukaid - kärbsed ja ööliblikas ja mingid elukad veel. Seekord jäi aga võitlus pooleli, sest taaskord äratas mind miski. Krabinal jooksis keegi sealsamas põrandal. Hiir. Tõusin ruttu istukile ja hakkasin teda telefonivalgel otsima, kedagi polnud kuskil. Seekord ärkas Mikk ka korraks. Jõudsin talle peaaegu kaks lauset öelda, kui kuulsin kuidas ta jälle sügavamalt hingas. Magama jäi. Nüüd juba vaablasesutsu kõrval hiire teki alla pugemist kartes püüdsin uuesti uinuda. Pool tunnikest õnnestus veel enne äratust tukkuda. Hommikul muidugi pidin Mikule uuesti rääkima,et vaablane on toas. Ettevaatamatusest oleks ta peaaegu sellele suurele elukale peale astunud, mõni sentimeeter jäi puudu.
Veider on see, et hukka sai ta nii nagu ma esimeses unes nägin. Ja õhtul koju jõudes oli aken kärbseid täis, nagu ma teises unes nägin.

Natuke leebem juhtum veel tänasest. Hakkasin õhtul autot pesema ja suur oli üllatus, kui voolikust tulid koos poole ämbritäie veega välja kaks sisalikku. Ju nad olid siis talvitumiseks leidnud enda jaoks hea koha - vooliku.

Imelikud asjad juhtuvad.

Täna hommikul kella kuue ajal tööle sõites nägime kaks korda, kuidas äike lõi terve taeva valgeks. Uskumatu, mis loodus praegu teeb.

See on ikka nii jube, kui palju vene emad oma laste peale karjuvad, ja veel sellise vihase häälega.. Ja kui palju nad keelavad, ja kui palju lapsed selle peale veelgi rohkem vinguma ja lunima hakkavad. Üks poiss näiteks ei saanud Maximas ühte jäätistki. Ta võttis selle juba välja ja pani ostukorvi, ema tahtis tagasi panna, aga poiss vingus ja hoidis külmiku kaant kinni. Ja meie ülemine naaber riidleb oma lapsega. Ma ei olegi kuulnud, et ta oleks normaalse häälega rääkinud. Üks tüdruk sai kõvasti riielda, kui oli kogemata autode vahelt meile jalgratastele ette jooksnud.
Hommikuti tööle sõites näeme vahel imelikku vaatepilti. Üks vanem mees käib oma koeraga jalutamas või jooksmas. Üsna tavaline ju tegelikult. AGA ta teeb seda palja ülakehaga. Niisamuti ka reede hommikul, kui sadas vihma ja müristas korralikult.
Selline see Lasna siin meil on. Mõnikord kuuleme pargis natuke eesti keelt ka. Poodides on rohkem, aga valdavalt on siiski kõik jutusumin ümberringi arusaamatu.
Oma kodus on vähemalt mõnus, rahulik ja turvaline olla. On koht, kuhu jõudmist oodata.