Soe päike paitab talvel lumelillekesi pehmemalt kui kunagi varem, nii õrnalt, kui oskab ja ettevaatlikult, et mitte neid sulatada.
Hoidke jah kõik minust eemale. On ju võimatult raske ja tappev minuga suhelda. Nüüdsest elan rõdul ja ainukesed sõbrad on mõned minutid päevas Mari ja Liisu. Ja mina ikka naeratan ja laulan ja ...
Ripsmed ja kulmud lähevadki väga külmaks ja valgeks, kui -15 kraadises külmas joosta pool tunnikest.
Tahan jäätist!
Nii palju hädasid, et ise ka ei usu.
Olen hetkel veidi õnnetus seisus.
Aga küll ma saan varsti terveks.
Mul on nii hea olla. Tean, et olen õnnelik. Tean, et mul on väga hea elu.
30.detsembri õhtul sain sellele veelgi kinnitust.
Selle aasta teisel päeval oli pehme ja paks lumevaip jälle kõik jäljed kinni katnud. Läksime Jacob'iga karjääri turnima. Ilm oli imeilus, nägime nelja kitse. Ronisin talle järele, natuke eemalt veel vaatasin, et ta kirjutas suurelt "KATU" ühele keskmiselt kõrgele kohale. Veeretasime pallikesi mööda järsku nõlvakut alla, libistasime ennast ka alla ja jooksime lumme. Hiljem sõitsime soome kelguga tee peal. Vahva talvepäev oli.
Eile õhtul punases Hondas: Imelik on.
:Miks?
:Istun siin autos Sinuga ja me sõidame lihtsalt Haapsallu. Alles natuke aega tagasi istusin kodus ja vaatasin vennaga filmi. Ja mul pole isegi salli ega kindaid ega jopetki kaasas. :D
Tagasi kodu poole sõites ütleb: Inimesed ikka ei oska sõita. ja naerab.
Järgmises kurvis sõidame külg ees ja siis teine.. ja olemegi hanges. Mina jälle naersin. Kaevasime ja lükkasime natuke aega. Ja saime välja. Mul oli naljakas.
Tore sõit oli.
Täna tegime Jaanoga piparkooke ja olime mitu tundi õues, kuni läks pimedaks. Lõbus oli.
