Ma arvan, et olen oma kõige suurema südamega ingli leidnud.

Olen viimasel ajal nii palju uut kogenud. Nii erinevad asjad, nii uued ja toredad inimesed, nii lihtne.

Jaagu ja Kaupoga on alati nii lihtne ja vaba koos olla. Planeerida pole mitte midagi vaja. Võime niisama minna basseinipeole või Tallinna vanalinnas öösel ringi jalutada kuni sõbralikud inimesed meid oma vanalinna korterisse kutsuvad. Ja hommikul on tore unise padjanäoga turistide keskel ringi jalutada.

Tartus on alati tore. Seal toimub alati midagi. Seal on nii huvitavad inimesed. Ja nii see aeg lihtsalt lendab mööda.

Ja eriti tore on laupäeva õhtul kella poole üheksast Tallinna poole hääletama hakata. Kaks korda pidime keelduma peolekutsetest. Kella üheks jõudsime välkuvasse Tallinnasse, kõndisime tund aega ühe akna alla, kust me läbimärgadena vihmasajus vastust ei saanudki. Õnneks oli tumeroheline ja armas auto juba linna jõudnud, et meid tuppa sooja viia.

Mõni inimene on ikka eriti soe ja hooliv ja armas ja HEA.

Täpselt see pilk. Kui nad unustavad end teineteise silmadesse. Kui ta vaatab sügavale tema silmadesse. Kui ta silmad on armastust täis.
Armastan neid sügavaid ja armunud pilke.

Hingata on kerge

Täna hommikul oli äratus kell 05:15. Rõdul oli jahe. Imeline on vaadata, kuidas maailm ärkab, kuidas kõik algab. Ja samal ajal inimesed kõik magavad ja ei mõtlegi sellele. Hommikul 7 - 8 ajal astuvad nad uksest välja ja näevad päikest keset taevast siramas. Tavaline elu, tavaline päev. 
Täna hommikul kella 9 ajal tundus Mari armsam kui kunagi varem.
Isegi Marite ja Kaisa veemäng ei suutnud mind piisavalt vihaseks ajada. Täna. 

Kuidagi imeline päev on. Kuidagi värviline tunne on. Kõik halb tundub nii kauges minevikus olevat. KÕIK tundub nii ammu juhtunud olevat. Päev on pikk. 
Valmis.

Kevademasendus

See on viimasel ajal nii paljusid endasse haaranud. Inimestel on nii raske, nii palju tööd. Suhted on pingelised. Hääled on kurvad. Sünnipäevad teevad lõbusaks. Aga see on vaid üks päev aastas..

Oh, mu noored inimesed tunduvad olevat jäävamad, tundub, et saan neile terve oma elu ajal loota. Nad on mõistvad. Nad on head. Tundub, et mida vanem, seda lapsikum.

Oh, miks küll ei suuda ma jääda endale kindlaks? Tean, et mulle teeb see haiget. Aga ikka pean ju. 

Kuidas läks? Mis tunne on? Kas oli raske? Tüüpilistest küsimustest väsinud. Kõik on. 

Kuid Sina ju ei teagi, kui ilus see kõik on.