Kõik, kõik on korras! :D
..süda väriseb ja pea käib ringi...
Kõik on korras!

Olen rahulik.
Olen rahul..peaaegu. Varsti üleni..loodetavasti.
Tegelikult on ju kõik korras ja ma armastan Sind! Isegi kuu aega halba aega ei muuda seda! Oled liiga sügaval minu südames!

Hello Africa!

Aafrika pazaar käis Tallinnas.
Oli väga huvitav elamus. Mustad mehed mängisid trumme ja laulsid. Inimesed olid väga värvilised, huvitavad ja sõbralikud ning kõik tundsid end vabalt. Tants trummimängu saatel käis kuni kella poole üheni öösel. 

 Tutvusin ühe toreda ja väga huvitava poisiga, kuid arvatavasti jääb see tutvus sinna pazaarile, kuna ma ei tea isegi tema nime..   jamh... "Tsau!"

...ja Jaano sai endale viguripulgad. Ka tema jäi õhtuga väga rahule. :)

Mul on nüüd 15-aastane õde! :)

jamh... väike lillelaps ;)

Tean, et valetan endale.. Aga kas meelega? - seda ei tea... 

Mälestused, mälestused. Vahel pole üldse hea, kui nad teevad pikaajalisi külaskäike. Mõtled, et ei pea mingile asjale enam mõtlema nii palju.. aga siis järgmine hetk tuleb see mõte suure hooga tagasi ega taha enam nii kergelt lahkuda.  Niiet pean lihtsalt aega varuma, et neid mõelda. Votnii. (märkasin, et olen omandanud liiga palju parasiitsõnu...)

 
ma tulen õhtul salaja.
ootan, kuni Sa kustutad kõik lõhnaküünlad,
siis tulen Su tuppa.
vaatan ja ootan, kuni Sa uinud
siis võid tunda vaikselt minu lähedust,
sest ma poen Sulle kaissu.
terve öö veedan Sinu kõrval.
ja tõusen enne Sind üles, suudlen Sind õrnalt,
ja kui Sa ärkad, tunned veel seda,
aga mina olen juba kadunud.
kuid, kui Sulle meeldis,
võin ma järgmine öö jälle Sind külastada...

Uskumatu, aga juulikuust räägime nüüd kui minevikust. Jahh, see oli üks meeldejääv kuu..  Esimese nädala veetsin aega lihtsalt lõbutsedes ja kodus tööd tehes. Teisel nädalal treenisin oma närve - üsna edukalt :)   nädala lõpus hakkasime reisihulludeks - polnud meil kaartigi, aga muudkui sõitsime:D ega tegelikult polnud ju kaarti vajagi;)  Sõitsime vaid Tartusse ja sealt Käärikule.


5 päeva olime vihased ja praktiseerisime natuke inglise keelt.
 


Järgmisel nädalal sõitsime Saaremaale. Ratsutasime, ujusime, tegime heina, mängisime lastega.

Nägin jälle üht toredat inimest, kellega mängisin viite miinust vist esimest korda üldse.. võitsin 3 mängu 4st - päris uhke olin enda üle:D Ta lubas millalgi jälle tulla oma kitarriga laulma, kui ma sinna tagasi satun:D Temaga on hea.
Ja viimased juulikuu päevad + augustikuu esimesed olen oma kõrvu proovinud lukust lahti keerata..  Ahjaa, Haapsalus käisime ka ühel õhtul... ja Ülo ütles mööda minnes: "No iga puu otsas näen tuttavat tüdrukut" :D  

Ma lihtsalt armastan oma KODU!
..ja kõiki ja kõiki, kes seal on. 
(kaasaarvatud see suur kivi ja see väike mänd)   :D

Nonii. Olen juba teist päeva Keila lähedal tädi juures lapsehoidja. Täna on suht hea päev olnud. Poisid pole enam nii hullud, kui eile. Eile - esimesel päeval, kui vanemad tööle läksid, hakkasid lapsed muidugi kõikvõimalikke lollusi tegema, tihti ajasid nad üksteist nutma, karjusid, ajasid kassi nõudekappi, kallasid koerale liiva pähe, hüppasid voodites, ronisid laua peal jne jne... Õhtul olin juba kella kümnest nii väsinud, et läksin magama ära. Jaah, tegelikult on ju lapsed lahedad :D

Olin Türil mitu päeva. Tegime maja peaaegu tühjaks, ja alates teisipäevast seda meil enam polegi üldse. Selle mõttega oli seal kuidagi raske midagi teha. Seal aias ringi jalutades tulid nii paljud asjad jälle meelde. Kui olin väike tüdruk, siis oli see mu üks lemmikmängupaik. Vanaisa ja vanaema olid ka alati nii lahked ja head...

Türil olles lugesin läbi Paulo Coelho raamatu "Palverännak, maagi päevik". Veendusin, et kunagi lähen ka mina sinna, seda teed käima. Ma küll ei tea veel, millal sinna lähen, aga kindlasti teen seda kunagi.
See raamat on minus midagi muutnud. Täpselt ei tea, mida..   Nagu ka üks teine raamat.. Ma veel ei tea, kuidas ja millal ma neid kõiki asju endas suudan täielikult muuta.. ja kas ma üldse tahan seda..  Pean sellest veel mõtlema ja täpsemini aru saama... Aga kunagi.. pole ma enam seesama Katiliina. Kunagi olen ma täiesti teine inimene - teised arusaamad, teised mõtted, teised prioriteedid, teised uskumused. Võib-olla olen kunagi "hull".

Jaah, lõpuks siis pikemalt kodus..
Nädal aega tagasi läksin Jõhvi koos õekesega. Täditütrel oli 9. klassi lõpetamine. Tore oli teda näha :)  Muidu oli idas kuidagi imelik ja rõhuv tunne. Inimesed olid teiste suhtes nii ebatoleransed ja julmad. Varem, kui ma seal olen käinud, pole sellist tunnet eriti tekkinud. Seal tundsin, kuidas ikka aasta Pürksis on muutnud mind ja mu vaateid. Pürksis on mu ümber kogu aeg head inimesed.

Eile astusin rongi pealt maha ja leidsin end Arukülas seisvat. Ma olin sealt ainult paar korda autoga läbi sõitnud. Seega ei teadnud ma, kuhu poole ma peaksin üldse minema, et jõuda Jürisse.. Mõelda ma eriti ei viitsinud, niisiis läksin poest läbi ja hakkasin jalutama. Kõndisin u 2 km, kui nägin teeviita Jüri poole. Sinna oli veel 11 km. Kõndida jõudsin kokku 4 km, kui isa vastu tuli.



Kodus on ikka nii hea. Jaano on alati tore. Värvisin temaga koos kaks pilti tema värviraamatust. Mul on parim väievend üldse :)

"Vihmajooks"

Eilsest saadik olen siis tubli sporditüdruk:D Leppisin endaga kokku, et hakkan iga päev jooksmas käima. Siiani on hästi läinud. Kuigi täna hakkas just siis vihma sadama, kui välja läksin... Aga ega siis mingi vesi ei takista jooksmist. Alguses veidike tibutas, aga kui olin juba metsateele jõudnud, hakkas kõvasti sadama :D  Jõe ääres märkasin, et isegi natuke rahet tuli. Sel ajal nägin veel oma riietel mõnda kuiva kohta. Jooksin siis kodu poole tagasi. Peatusin, et päikseloojangust pilti teha ja kuulsin eemal vaikset äikese müristmist. Tahtsin digikalt vett ära pühkida, aga ei leidnud ühtegi kuiva kohta. :) Kuidagi hea tunne tuli..selline värskendav ja mõnus. Jooksin reipalt kodu poole, peatusin veelkord, nägin suurt vikerkaart:D       
Imeilus õhtu.

 
Nagu Kaupo ütles, et vihmaga ongi parem joosta. Tundsin, et see on tõesti nii.  
See oli vist mu elu parim jooks :)

nv sugulaste seltsis - positiivne

"Armas, tead, millest Kati tehtud on? - maasikatest ja jahust ja tuhksuhkrust. Sellepärast polegi vaja tuhksuhkrut osta," ütles mu väike tädipoeg oma vennale köögis, kui ma süüa tegin.
Laupäeva õhtu oli tore. Sai käidud "morsipeol" ja tiigi ääres, "kanepilehtedega" mängimas...

Igav küll ei olnud.. aga vääga väsitav...
Positiivne ikkagi :)

Raivo 22

Esmaspäeval oli venna sünnipäev:D Raivo sai 22. Hommikul ärkasin u kell kuus, läksin lasteaeda emale appi. Kella kahe ajal läksime Anetiga linna, et Raivole üllatus-torti ja tikuvõileibu teha. Tegime siis süüa mingi poolteist tundi ja jäime Raivot ootama. Tal läks kuidagi nii kaua aega, me õega seal ootasime ja olime elevil ja närvis... Lõpuks ta tuli:)  Hüüdsime "Surprisee!!!" ja vaatasime Raivo üllatunud nägu:D Siis laulsime veel ja soovisime õnne. Hästi läks.  Hiljem tuli Kaupo ka ja tegi tordi sisse tunneli, kuigi ta poleks tohtinud seda üldse süüa(võistluste pärast).. Pärastpoole hüppas Jaak ka sisse ja siis me sõime veel seda neljakordset torti:D (hea tort oli) :)

   

kool läbi

Jamh. Reede oli üks imelik päev. Terve päev oli üks ootamine. Alguses ootasime pärast klassijuhataja tundi aktust, siis ootasime Kaisa isa, siis ootasin oma isa. Ta jõudis alles peale kella kuute.. Jõudsin siis lõpuks koju, isa läks enam-vähem kohe ära, kedagi polnud kodus.. istusin pettunult kivitrepile ja ootasin neid, oli selline tühi ja üksik tunne - miski oli just kadunud ja miski polnud veel kohale jõudnud.. tuli välja, et nad on Ääsmäel lõpuaktusel. Sain ka lõpuks sinna, nägin endiseid klassikaaslasi ja õpetajaid :) Ootamine oli lõpuks läbi saanud. Oli hea tunne. 

Laupäeva hommikul käisime Sauel. Siis päevitasime, juhtus üks imelik asi - jäime terve mesilaste parve alla, see oli selline filmilik maagiline tunne, suur sumin ainult pea kohal. Järsku, kui nad olid puu taha lennanud, oli lihtsalt vaikus.
Pool päeva pakkisin oma riideid lahti.
Õhtul kohtusin oma Rõõmuga:D Sain temaga koos olla peaaegu 24h :D Käisime ujumas ja tegime nalja:)  Rõõmus päev oli.  

hea

Katastroofiline aeg on möödas, ma loodan:D

Matemaatika eksam sooritatud - esialgsete andmete järgi viiele. See on superhea. Ma lootsin sealt nelja saada tegelikult. Seega on tulemus ülihea:D

Sel aastal on ka meres nüüd käidud:D mõnus oli.

Tänane õhtu on ainult positiivset energiat täis.

Marite: "kalli-kalli-kalli-kalli" ;)

Kaisa: "Katiliina Pilder, kui sa kohe ära ei lõpeta...!!!"

Inimesed on nii head.

Nüüd veel klassijuhataja tundi ja aktust oodata, siis saabki KOJU :D

SUVI

Oi, kuidas selline asi võib tuju miinustesse viia..
Nagu mul oleks veel vähe muresid...
EI

Maru nv

Niisiis jälle üks väga tegus nv peaaegu möödas.
Reedel läksime Anetiga linna. Mõtlesin, et jõuan õhtuks koju, aga aeg läks nii kiiresti, et jäime viimasest bussist maha. Ööbisime siis Raivo ja Kaupo korteris. Õhtul kuulasime muusikat ja tantsisime ja lollitasime - naljakas oli :D

Laupäeva hommikul läksime bussi peale. Jaak tuli ka meiega, aga vennad jäid linna. Kui olime koju jõudnud, siis läksime Jaaguga kohe edasi Türile. Tee peal sõime kõikvõimalikku rämpstoitu. Õnneks nendest jäätistest, krõpsudest, rullkoogist, tordist ja kommidest kellelgi väga paha ei hakanud :)

Türil käisin aias ringi ja mul tuli nii suur nostalgia peale - kui me seal jooksime ümber maja, ronisime üle selle väikse aiakese, sõime maasikaid ja vaarikaid, kiikusime ja rippusime toru otsas, kiusasime kanu, mängisime suure kastani all, piilusime läbi heki naabreid ja Marianne kutsuski meid lõpuks enda juurde mängima:) Oeh, jah...

Hiljem läksime lillelaadale. Nägin tädi Karin Lükki korraks:) Seal oli Jaanol päris lõbus - see oli hea:) Lõpuks hakkas vihma sadama ja laat jäi vaiksemaks, rahvas läks koju.

Õhtul läksime ilma emata koju tagasi. Koduteel külastasime Jaagu väikest ja toredat vanaema.

Koju jõudes olime nii väsinud,et puhkasime u tund aega. Siis läksime korra naabrite juurde, võtsime sealt Kaupo kaasa ja sõitsime Anetile järele. Viisime nad Jaanoga koju ja läksime edasi Seppade juurde sünnipevapeole. Teel sinna oli jututeema päris huvitav (tahaks sellest veel rääkida..) Aga Seppade juures nägin üllatuseks oma endiseid klassivendi. Magnust polnud juba rohkem, kui kaks aastat näinud vist, tore oli juttu rääkida:) Üldiselt oli see üritus muidugi päris hullumeelne..mitmes mõttes.. :P

Nagu Jaak ütles.. Me peaksime veel niimoodi sõitma:)

Mulle meeldis see nädalavahetus väga :D

Täiuslik suvepäev

Oli imeilus päev. Sel aastal oli see esimene kui tundsin, et SUVI on käes, kuigi ametlikult on veel kevad. Hommikul äratas meid ema ja ütles, et me läheks välja päevitama, sest varsti läheb päike ära ja vihma hakkab sadama. Ärkasin pool tundi hiljem ja läksingi päevitama:D Nii hea oli lihtsalt lamada ja tunda päikest ja väikest sooja tuulekest. Siis tulid väiksed pilved päikest segama. Jooksin tiigi äärde. Mõtlesin ujuma minna, aga mul polnud ujumisriideid kaasas, seega peab seda mõni teine kord tegema:) Jooksin tagasi ja aitasin emal natuke lillepeenraid korrastada. Päike paistis ja vihma hakkas sadama. Mul oli südames kuidagi väga rahulik tunne. Ma ei tahtnudki varju minna, vihm oli soe ja mõnus. Kõik oli nii roheline ja need imekaunid vihmapiisad sillerdasid vastu päikest, teisel pool olid kaks heledat vikerkaart. Ja õhtul enam vihma ei sadanud. Päike loojus suurelt ja punaselt puude taha, vaatasin seda rõdult vist tund aega kokku:)
IMELINE

Laupäeva õhtune jalutus

"Me võiksime sind ära viia"
"Ei, ei ole vaja," vastasin ja astusin autost välja. Kell oli kaheksa ja ma hakkasin Ääsmäelt kodu poole jalutama. Õhtu oli mõnus ja soe. Sõin valget šokolaadi, mis oli eelmisest päevast alles. Varsti nägin oravat üle tee jooksmas. Ta peatus ühel oksal ning jäi mind vaatama. Ka mina seisin ja vaatasin teda. See kestis umbes 15 sekundit. Ta jooksis ära. Mina jalutasin edasi. Pidin veelkord seisma jääma, sest üks auto sõitis kiiresti mööda ja tekitas palju tolmu. Kõndisin edasi ja edasi. Autod sõitsid mööda, nad ei peatunud... sest ma ei tahtnudki seda. Ma lihtsalt kõndisin. Tegin veel väikse peatuse ja panin hõbepaberist südame ühe aiavärava külge. Sellel aial küll pole veel elanikke, aga nad tulevad sinna varsti..ma arvan. Teeäärsel põllul sõitis traktor oma ringe. Püüdin temaga võidu põllu serva jõuda. Mul oli küll väike edumaa, aga ma kõndisin ning me jõudsime üsna samaaegselt kohale. Läksin rahulolevana edasi. Kui olin juba poolel teel koju, jäi üks auto seisma. "Ma sõidan niikuinii teile," kõlas juhi suust. Istusin kaheldes autosse... 
Jõudsin koju vähem, kui tunniga.                                                                                                                               

Oeh, jah. Jälle olen öösel siin. Hmm... praegu on kõik nii sassis. Nädala algusest saadik on mul veidi paha, kurb ja väljakannatamatu tunne. Kõigepealt oli see väike tüli siin mu armsakeste vahel.. Ja sealt see kõik algas. Mul ei olnud üldse hea tunne neid niimoodi vaadata. Nii paha tunne oli, et ma ei saanud ka midagi teha selleks, et nad ära lepiksid. Õnneks juhtus see juba üsna kiiresti ise.

Ja peale selle on mul nii suur igatsus peal..juba eelmisest nädalast saadik..ja see ei anna üldse rahu. Loodan sellest reedel lahti saada. :)

Ja siis ma olen märganud, et ma ei tunne enam üht väga kallist inimest. Ta on seal täiesti muutunud.. peaaegu tundmatuseni... Ma ei saa temast üldse aru. See on kurb, ja teeb ka teised kurvaks. Ma tahaksin teda tagasi, nii nagu ta enne oli..

Ja kõige tipuks on mu jalal midagi viga. Pärast jooksmist oli lihtsalt piinav valu, mis ei lasknud mul isegi normaalselt kõndida.

Aga õnneks on mul siin hämmastavalt häid asju ja inimesi, mis/kes muudavad mul tuju paremaks:) Terve mu korter ja teised head inimesed on ju nii kallid ja hoolivad.

Ja ma lihtsalt armastan õhtuti seda valgust, mis tuleb läbi täpilise pitskardina mu toa seintele. Ja hommikuti seda päikest, mis läbi selle mulle nii soojalt peale pastab. Ei tahagi voodist tõusta, aga samas see annab mulle terveks päevaks nii palju head energat, mis aitab mind:)

Ja kallis Pelmeen! Ma tahtsin Sinult andeks paluda, et ma Sulle seda ei rääkinud. Aga ma loodan, et Sa saad minust nüüd aru...

Ööö!!

Ööpidu on üks tore asi. Istun siis siin praegu oma toas, kaks voodit on hõivatud mu õe ja Kessu poolt, ja maas magab Jaak. Mul oli ka vahepeal suur-suur uni, aga õues on juba valge...uni põgenes.
Pidu algas eile suure etteastega:) avapauguks tantsisime meie oma zombitantsu...tuli päris hästi välja, ma arvan:)
edasi läksid kõik sündmused ainult paremaks:D Ma sain pileti numbri loosiga raamatupoe kinkekaardi. See oli üks väga õnnelik juhus. ;)
Jarko andis oma kuningatrooni üle Liisa-Triinule, kes on nüüdsest meie kuninganna. Krooni ja keebi üleandmisel tulid mul pisarad silma...
(Päike hakkab tõusma. Tänavavalgustus on kustunud.)
Ööpeo kõige-kõige parem hetk oli muidugi see, kui Malena laulja ütles, et üks laul on mulle pühendatud. Kaisa ja Marite on lihtsalt kõige paremad üldse. Nemad korraldasid selle minu jaoks:D See oli lihtsalt nii armas neist. Oh, ma ei saa kohe..see oli nii hea tunne, kui ma seal kuulsin oma nime, ja kuidas Marite ja Kaisa siis karjusid (..vist, ma pole kindel) :) Peo tipphetk. kindlalt. "See on nii maru, kuidas Sa valetamist ei talu..." "teeme nii, et ma ei peaks mõtlema..." :D
Okei, ma püüaksin ka nüüd kuidagi väheke magada.

PÄIKEST KÕIGILE!!! (hetkel on see punakas natuke) :D

Jaahh.

Kolmapäev. Marite ja Kaisa läksid ära Tallinnasse GC kontsertile. Nad ei tule sel nädalal tagasi. Oleme siis neljakesi nüüd siin, sest Mirru on ka Pariisis. Mõnes mõttes on nüüd rahulik, aga ikkagi liiga vaikne. Juba igatsen neid. Kuulan Oja laulu :) väga rahulik...
Lapsed mängivad õues. Päike paistab neile peale. Nad on rõõmsad. Karussellil on neid kuus. Igal pool jalutavad inimesed ja naudivad sooja päikselist ilma. Karussell keerleb-keerleb-keerleb...tühjalt. Lapsed läksid ära.

Homme jälle algab kaunis, kaunis päev. Ja täna juba unes seda näen. :)

Tühi.

Masekas on. Kuidagi väga tühi tunne on. Mõned kallid inimesed on liiga kaugel. Ema läks Egiptusesse, Õde ja väikevend on kahekesi kodus, Raivo oli nädalavahetusel Saaremaal, teda ma ei näinud, Kaupo oli linnas, teda ma ka ei näinud. Ma ei näe neist kedagi nädal otsa... Ja täna nägin Jarkkot ka, ta ütles, et läheb mingi kuuks ajaks Jõhvi metsa, teda ei näe veel kauem...
Mu rinnus on valus. See piinab mind aina rohkem ja rohkem. Aga ma ei saa seda endast välja lasta, mul pole selle jaoks kohta ega ruumi. Tunnen kuidas see kõik koguneb... Mul on ainus võimalus lihtsalt oodata. Ootan nädalavahetust. Enne seda ootan ülehomset päeva, mis võiks natuke rõõmu tuua:) Siis on ju esimene aprill;) Loodetavasti tuleb naljakas päev:D Jah, "Kõik saab korda!" - seda peab mõtlema. Nädal läheb ju kiiresti. Kiiremini, kui ma arvatagi oskan:D Eksole ju! :) Värviline ja rõõmus! :D

            
Tegime täna Jaanoga suure lumememme. Seda oli päris kerge teha, sest lumi hakkas väga hästi kokku. Kahjuks pole sellest nüüd enam midagi järel, sest ilm oli nii soe nagu oleks suvi. Aga väljas on siiski veel üllatavalt palju lund alles, kuid see lumi on petlik. Lumme astudes tunned, kuidas jalad lähevad märjaks - kahekümne sentimeetri lume all oleks nagu suur-suur porilomp. Kevad.

Seiklus

Iga päev tuleb astuda täiesti tundmatule maale ilma kaardi ja teejuhita. Jah, ohte on tõesti miljoneid ja sa võid kergesti eksida - aga see on ainus võimalus kasvada.
Kui me ustavalt nagu laps, süütult ja avatult uude ja tundmatusse astume, võivad ka kõige igapäevasemad asjad suureks seikluseks osutuda.