Tühi.

Masekas on. Kuidagi väga tühi tunne on. Mõned kallid inimesed on liiga kaugel. Ema läks Egiptusesse, Õde ja väikevend on kahekesi kodus, Raivo oli nädalavahetusel Saaremaal, teda ma ei näinud, Kaupo oli linnas, teda ma ka ei näinud. Ma ei näe neist kedagi nädal otsa... Ja täna nägin Jarkkot ka, ta ütles, et läheb mingi kuuks ajaks Jõhvi metsa, teda ei näe veel kauem...
Mu rinnus on valus. See piinab mind aina rohkem ja rohkem. Aga ma ei saa seda endast välja lasta, mul pole selle jaoks kohta ega ruumi. Tunnen kuidas see kõik koguneb... Mul on ainus võimalus lihtsalt oodata. Ootan nädalavahetust. Enne seda ootan ülehomset päeva, mis võiks natuke rõõmu tuua:) Siis on ju esimene aprill;) Loodetavasti tuleb naljakas päev:D Jah, "Kõik saab korda!" - seda peab mõtlema. Nädal läheb ju kiiresti. Kiiremini, kui ma arvatagi oskan:D Eksole ju! :) Värviline ja rõõmus! :D

            
Tegime täna Jaanoga suure lumememme. Seda oli päris kerge teha, sest lumi hakkas väga hästi kokku. Kahjuks pole sellest nüüd enam midagi järel, sest ilm oli nii soe nagu oleks suvi. Aga väljas on siiski veel üllatavalt palju lund alles, kuid see lumi on petlik. Lumme astudes tunned, kuidas jalad lähevad märjaks - kahekümne sentimeetri lume all oleks nagu suur-suur porilomp. Kevad.

Seiklus

Iga päev tuleb astuda täiesti tundmatule maale ilma kaardi ja teejuhita. Jah, ohte on tõesti miljoneid ja sa võid kergesti eksida - aga see on ainus võimalus kasvada.
Kui me ustavalt nagu laps, süütult ja avatult uude ja tundmatusse astume, võivad ka kõige igapäevasemad asjad suureks seikluseks osutuda.