Täna hommikul kella kuue ajal tööle sõites nägime kaks korda, kuidas äike lõi terve taeva valgeks. Uskumatu, mis loodus praegu teeb.

See on ikka nii jube, kui palju vene emad oma laste peale karjuvad, ja veel sellise vihase häälega.. Ja kui palju nad keelavad, ja kui palju lapsed selle peale veelgi rohkem vinguma ja lunima hakkavad. Üks poiss näiteks ei saanud Maximas ühte jäätistki. Ta võttis selle juba välja ja pani ostukorvi, ema tahtis tagasi panna, aga poiss vingus ja hoidis külmiku kaant kinni. Ja meie ülemine naaber riidleb oma lapsega. Ma ei olegi kuulnud, et ta oleks normaalse häälega rääkinud. Üks tüdruk sai kõvasti riielda, kui oli kogemata autode vahelt meile jalgratastele ette jooksnud.
Hommikuti tööle sõites näeme vahel imelikku vaatepilti. Üks vanem mees käib oma koeraga jalutamas või jooksmas. Üsna tavaline ju tegelikult. AGA ta teeb seda palja ülakehaga. Niisamuti ka reede hommikul, kui sadas vihma ja müristas korralikult.
Selline see Lasna siin meil on. Mõnikord kuuleme pargis natuke eesti keelt ka. Poodides on rohkem, aga valdavalt on siiski kõik jutusumin ümberringi arusaamatu.
Oma kodus on vähemalt mõnus, rahulik ja turvaline olla. On koht, kuhu jõudmist oodata.

Lõpuks on see haigusepisik mindki murdnud.. Mitmed päevad sain haige Miku kõrval hakkama. Tema sai nüüd enam-vähem terveks ja läks Soome ära. Ma nüüd nuuskan palju ja valutan kurku natuke. Homme õhtu võiks juba tulla, üksi ei ole tore.

Miku ütles, et mu uus hüüdnimi on bluetooth. Jah, käisin mustikal. Näpud on ka lillad.
Selline on siis minu saak. Mõned murakad olid ka veel alles.

Ja muide, mitu nädalat sõidan ma juba uue sõiduriistaga, ehk, Kärt, ma enam ei piina Su jalgratast. Aga suur suur aitäh Sulle! :)

Imelik, kuidas vanalinn võib tunni aja jooksul muutuda lõbusast olemisest piinlikuks ja paljastavaks, kus kõik oli näha. Käisin seal, kus polnud varem käinud, olin seal, kus polnud varem olnud. Nägin inimesi, keda polnud varem näinud. Väikesed kivikesed krabisesid astudes munakivitee ja kingade vahel. Päike tõusis sel hommikul teistmoodi, üle mere. Ta jõudis juba enne magamaminekut kõrgele taevasse meid kõiki soojendama.

Muide, aina rohkem kogen linnas liikudes, et ütlus "noored on hukas" on lihtsalt väga vale. Noored on sõbralikud, abivalmis ja toredad. Vanad mutikesed trügivad, müksavad ja siis veel vaatavad sellise pilguga, nagu oleks mina kõigis maailma hädades süüdi. Või vähemalt tema omades küll. Loomulikult on ka toredamaid vanemaid inimesi ja ka mitte nii väga toredaid noori. Ei saa kõiki ühte patta panna.

Ja tänane rannaskäik oli nii mõnus. Päikest küll võtta ei saanud, aga saime näha ja tunda suurt ja paksu udu merelt tulemas. Üle pika aja sai jälle võrkpalli kõksida. Muidugi pidi ju ujuma ka minema, kui juba randa sai mindud. Vesi oli jahe, aga krampi jalad ei kiskunud. :) Mõnus jahutus ja värskendus oli.

Suur aitäh Annule mõnusa aja eest.

Võiks siis vaba aega ka olla, et rannas lebotada sellise ilmaga.

Tõesti. Mehed jäävad ikka poisikesteks. :) Ainult nende mänguasjad lähevad aja möödudes kallimaks ja suuremaks. Naljakas on vaadata, kuidas suured bossid töö juures lähevad koos õue ja teevad õhinal väikse Smartiga proovisõite. Või kuidas nad imetlevad äsjaostetud motikat. Muidugi peab ju sellega ukse juures väga kõvasti häält tegema, et kõik, kes sees tööd teevad seda ikka kuuleksid. Oh, missugune uhke tunne.

Päike, kullakallis!

Nädalavahetus oli ilus. Sain ka lõpuks päikesele end veidi näidata. Nii mõnus ja soe oli. Nüüd võiks olla energiat ja rahu terveks nädalaks.

Eile võis Pääskülas näha kõige raskemat ja pikemat naisekandmist.. päris tugev mees on mul, peaks mainima. :P Ma oleks võinud muidu ühe jala peal hüpata ka, aga ta ei lasknud mind seljast maha enne ukseesist treppi.

Suvi, suvi, suviii võiks juba tulla.

Mul on vist liiga palju sõltuvusi viimasel ajal tekkinud.
Näiteks tahaksin mõnikord kõik kommid, mis leian, järjest ära süüa. Mitte mõnikord, vaid iga kord tahaksin mitu tundi lihtsalt sooja vee all istuda, ilmselt, kui mul oleks vann, siis istuksin seal igal õthul.
Kõige kõige rohkem olen sõltuvuses inimestest. Kui jään ühel õhtul üksi koju, on nii imelik ja hirmutav olla.. Ja jubesuur igatsus on ka. Ei oska midagi teha. Teistmoodi on.
Tööpäev ootab, peaks magama ka enne seda ikka ju.

Niipalju siis minu suusatamisest.. Mulle sobib ikka väga tasase maa peal suusatamine, need libedad, suured ja järsud tõusud tekitavad kõrgusekartust. Need vihisevad mäest alla sõitmised on ka päris kohutavad. Pärast esimest langust värisesid jalad kümme minutit veel. Noo, ja siis jälle mäest üles. Väga julm on ikka suusatamine. Taliolümpiale ei pürgi väga.
Aah, uisutamas käisin ka ikka sel talvel. :) Jaano käis ka esimest korda, pool tundi pärast jäält tulemist ütles, et tahab juba uuesti minna :)
Hästi läheb.

Viimasel ajal olen ma kuidagi teine olnud, kuidagi väljaspool mind ennast. Ma pole lihtsalt mina ise.
I'm not sure, I'm on my way.

Plaanide muutus 90x120 kraadi.