Kolm rõõmupalli

Kolm lõkerdavat ja ilusat tüdrukut tagaistmel

Kolm roosat roosi mulle
Kolm toredat venda
Kolm rõõmsat pallikest mulle

Kolm head sõpra

Kolm torditükki mulle
Kaks ööd veel

=

Kakskümmend on lähedal

kurb

Suure algusega

Poole aasta asemel tundub möödas olevat juba pool elu koos. Aeg on ikka nii imelik asi. Kord on teda liiga palju, tundub, et peab aastaid järjekorras ootama. Järgmisel päeval on aga selline tunne nagu oleks mingi aeg vahele jäänud, nagu polekski kodust ära kolinud. Nagu oleks kogu aeg sealsamas väikses majas keset lumist ja imelist metsa elanud. Kuid tõelisus annab endast märku, kui järsku on väikevend pikkust visanud ja ma enam nii lihtsalt temast üle ei vaata. Või kui lähen tuppa ja eest leian pisikese rotikese, kes armastab pusa alla ja taskutesse ronida.

Ajast veel imelikum tundub sünnipäev. Kõik sünnipäevad. Kooli ajal on alati toredad sünnipäevapeod. Aga ühel hetkel saab nagu töö niivõrd tähtsaks, et isegi nädalavahetustel pole aega sõpru õnnitleda. Siis mõne aja pärast jälle ei taha inimesed üldse tunnistada, et nad nii vanad juba on ning loobuvad üldse sünnipäevadest ja nendest rääkimisest. Kui siis harva peetakse, kutsutakse kohvile ja tordile.

vahel tunnen end liiga vanaks jäänud väikese tüdrukuna

Kindad sain ilusti kaotatud-leitud kastist tagasi. - Kõige rohkem on jalgrattast kahju. Aga küll ta ka toibub. :)

Kõrge valulävega naine. Ma olen kõrge valulävega naine.
See oli mu tänane laul, mida mõttes laulsin.
Täna pole just kõige toredam päev olnud..

Käisin väiksel jänkul külas. (See on tema õu) Hobuseid käisin vaatamas. Nad on alati uudishimulikud.. ja nii ilusad.

Naljakas Aroomi mängis minuga peitust :)
Sinna ma nad jätsin

Lõpuks enne koju tulekut sain veel tuulist merd nautida

Väike männike on oma oksad kaunilt põiminud

Laupäeva õhtul tund enne keskööd jõudsin Kuressaarde. Neil peotujulistel tänavatel sammudes oli kõik nii.. sõbralik, kuidagi turvaline. Võib olla imelik, aga seal jõudsin oma mõtteis arvamusele, et Saaremaa ilusad, blondeeritud ja üleslöödud tüdrukud on arukamad ja elulisemad, kui mõne suure linna tšikid.
Umbes kella 12-ks jõudsin Anne juurde. Seal on nii mõnus ja vaikne, eriti üksinda. Õhtuti on alati loojuva päikese kuma, mis peegeldub kadakatelt, kiviaedadelt ja muudelt asjadelt. Isegi kui päikest pole näha, on see kuma olemas. Eriti jätavad sellise mulje kuldsed päikesepuud. See.. see lihtsalt ON seal. See täielik rahu. Kui päike tungib veel õhtul läbi pilvede ja okste, rohi on kuld-roheline, kuldsete ja läbipaistvate tiibadega putukad - nagu haldjad - lendlevad üles-alla, jahe tuul teeb põskedele ja külmadele kätele pai, mitte ühtegi tänapäevast müratekitajat pole läheduses seda rahu rikkumas. Kõigest, kõigist eemal. Esimene inimene on kilomeetrite kaugusel. Kõik on imeline, haruldane, suurepärane.

Lõpuks jõudsin siis Saaremaa olemise siia kirja panna. :)


Pärast seda on ka juba palju palju ära tehtud:

*Jurmalas käidud
*Lasteaias tööd tehtud
*Töövestlusel käidud - jah, sain tööle. Juba kaks tundi pärast vestlust helistati ja kinnitati seda.
*Hambaarsti juures käidud
*Palju arbuusi söödud
*Ja jätkuvalt palju armastatud. (Ega see otsa ei saagi) :)

Ja nüüd kõik kuuridesse, pööningutele, panipaikadesse suuski, uiske ja kelke välja otsima! :)

..ta tuleb roosid süles..

Ta aitab mind alati, isegi kui ma seda ise ei taha, isegi, kui ma nii rumal olen.

Positiivne

Käisin nädalavahetusel Saaremaal. Nägin oma lemmikuid hobuseid. Nägin jälle oma kõige lemmikumat - Anakeed. Ta lihtsalt on nii uhke täkk, lendhobune. Ise nii väike, aga lendab üle kõrgete takistuste nagu oleks tal tiivad. Oehh. 

Täna õhtul jalutasin õues toa poole, jäin järsult seisma, sest märkasin miljoneid jaaniussikesi, kes olid kleebitud sinna kõrgele mustale taustale. Neid võikski vaatama jääda, kui vaid oleks soojad ööd ja magama ei peakski minema. 

Ema ja Jaanoga on nii lõbus koos olla. Nad on naljakad, samas armsad. Kõik need Jaano erinevad näoilmed ja hääled.. Ta lohutab, et seda veidi kõrbemaitselist moosi saab ikka süüa vahel pannkookidega.. Ja ta ikka kallistab mind iga kord, kui ma jälle neile külla tulen.. Ta on supervend :D 

                                                                                              No, vahel tehakse niisama nalja ka :)

Meie

Vot selline ilus elu mul (meil) ongi. Ja rohkem polegi vaja!

Tundub, et kolingi juba vanemate juurest päriselt ära. Poleks ette kujutanudki, et see nii kiiresti kätte jõuab. Ohh, kui keeruline on, samas nii lihtne. 

Kell on palju, Indigolapsed ikka laulavad, õues on külm ja pime, uni tuleb vaikselt. Peaks uurima, mida unehaldjad täna mulle näidata tahavad. 
Minu päevad on armastust täis, ei ole sugugi hallid.

Jubedalt palavad ilmad on hetkel Eesti inimesi piinamas. Jube on lihtsalt õues jalutadagi. Mere ääres ei ole ka päästvat jahedust. Eks tuleb see ära kannatada. 

Mul on laes hiigelsuur rohutirts. Ei tea, kuidas ma niimoodi magada saan. Äkki tuleb veel torgib mind oma suure terava sabaga öösel. 

Meil on ilus sinine tuba. 

Vässu tuleb peale. Pean magama minema. Head ööd! Värvilisi unenägusid! :)

Tühi tunne on.

Mu ingel osutus veel paremaks kui ma arvasin. Ei tundu üldse, et oleks nii vähe seda koos oldud aega - kõigest kuu. Ja algusest peale oli selline tunne nagu oleks eluaeg üksteist teadnud. Kuidagi soe, turvaline, tuttav ja usaldav tunne. 

Aga nüüd on ta kaugel-kaugel. Pole teda umbes 12 tundi näinud, igatsus on suur. Ei oska midagi peale hakata temata. 

Aga ega need 11 lühikest kuud ei saa vastu sellele uskumatule, suurepärasele ühele kuule. Sest pärast neid on meil aega küll ja küll. Varsti-varsti on ta jälle siin ja ma saan teda palju-palju kallistada. :)

Ma arvan, et olen oma kõige suurema südamega ingli leidnud.

Olen viimasel ajal nii palju uut kogenud. Nii erinevad asjad, nii uued ja toredad inimesed, nii lihtne.

Jaagu ja Kaupoga on alati nii lihtne ja vaba koos olla. Planeerida pole mitte midagi vaja. Võime niisama minna basseinipeole või Tallinna vanalinnas öösel ringi jalutada kuni sõbralikud inimesed meid oma vanalinna korterisse kutsuvad. Ja hommikul on tore unise padjanäoga turistide keskel ringi jalutada.

Tartus on alati tore. Seal toimub alati midagi. Seal on nii huvitavad inimesed. Ja nii see aeg lihtsalt lendab mööda.

Ja eriti tore on laupäeva õhtul kella poole üheksast Tallinna poole hääletama hakata. Kaks korda pidime keelduma peolekutsetest. Kella üheks jõudsime välkuvasse Tallinnasse, kõndisime tund aega ühe akna alla, kust me läbimärgadena vihmasajus vastust ei saanudki. Õnneks oli tumeroheline ja armas auto juba linna jõudnud, et meid tuppa sooja viia.

Mõni inimene on ikka eriti soe ja hooliv ja armas ja HEA.

Täpselt see pilk. Kui nad unustavad end teineteise silmadesse. Kui ta vaatab sügavale tema silmadesse. Kui ta silmad on armastust täis.
Armastan neid sügavaid ja armunud pilke.

Hingata on kerge

Täna hommikul oli äratus kell 05:15. Rõdul oli jahe. Imeline on vaadata, kuidas maailm ärkab, kuidas kõik algab. Ja samal ajal inimesed kõik magavad ja ei mõtlegi sellele. Hommikul 7 - 8 ajal astuvad nad uksest välja ja näevad päikest keset taevast siramas. Tavaline elu, tavaline päev. 
Täna hommikul kella 9 ajal tundus Mari armsam kui kunagi varem.
Isegi Marite ja Kaisa veemäng ei suutnud mind piisavalt vihaseks ajada. Täna. 

Kuidagi imeline päev on. Kuidagi värviline tunne on. Kõik halb tundub nii kauges minevikus olevat. KÕIK tundub nii ammu juhtunud olevat. Päev on pikk. 
Valmis.

Kevademasendus

See on viimasel ajal nii paljusid endasse haaranud. Inimestel on nii raske, nii palju tööd. Suhted on pingelised. Hääled on kurvad. Sünnipäevad teevad lõbusaks. Aga see on vaid üks päev aastas..

Oh, mu noored inimesed tunduvad olevat jäävamad, tundub, et saan neile terve oma elu ajal loota. Nad on mõistvad. Nad on head. Tundub, et mida vanem, seda lapsikum.

Oh, miks küll ei suuda ma jääda endale kindlaks? Tean, et mulle teeb see haiget. Aga ikka pean ju. 

Kuidas läks? Mis tunne on? Kas oli raske? Tüüpilistest küsimustest väsinud. Kõik on. 

Kuid Sina ju ei teagi, kui ilus see kõik on.

Rohkem ei jaksa. Pole küll eriti palju midagi teinudki, aga ei jaksa ikka. 

Olen hetkel isegi üllatavalt rahulik. Tegelikult see vist pole üllatav minu puhul.

13 tundi veel.  

Sel aastal polnud munadepühad niiväga värvilised. Veetsin lihtsalt mõnusalt aega heade inimeste seltsis.  Ja vaatasin ilusaid tibusid internetis. 

Inimesed on nii head. Kõik tahavad aidata, tuleb vaid abi paluda või rääkida oma probleemist. Neist õhkub meeletult palju head energiat, mis viib edasi. 

She said: "Thanks, I like you too!" 
He said: "Cool"

Käisime täna Mariga jooksmas. Ta on nii tubli jooksja. 
Tee peal nägin kahte südant, ühte jõehobu ja ühte delfiini. Üks loomake oli veel, aga sellest ma päriselt aru ei saanud, kes ta oli. Need olid 2d-loomad tee peal. Aga 3d-loomi oli ka ikka. neli kitsekest jalutasid põllu peal. Kartsime küll rohkem hunte ja metssigu, aga õnneks polnud neid kuskil meid hirmutamas. :)

Univesrum kasvab ja iga taevakeha liigub meist kogu aeg eemale. Aga miks siis Maa ise ei kasva??? Me jääme kõigest ja kõigist aina kaugemale. Kõik tundub aina lõpmatum. Ma ei saa aru, kus on kõige selle piir. Meeletul kaugusel meist neelavad hiiglaslikud mustad augud meie Päikesest mitu korda suuremaid tähti, et ise energiat saada... Võite ette kujutada, kui kuri ja pahatahtlik naer kostub nende lõputust sügavikust. Aga kas nad on õnnelikud, kui nad pole näinud ühtainsatki liblikakest lendamas, kui nad pole kasvatanud ühtegi lilleõiekest? Võib-olla on. Ega mina saa ju nende eest öelda.   

Mina olengi roheline kevad

"Katu, Sa oled liiga hea."
"Ei ole."
Siis ta vaatab nii armsa ja lapseliku näoga otsa ja ütleb tõsimeeli: "Oled ikka."
Ja mulle meeldib, kui ta mulle silma vaatab.
Ja mulle meeldib, et ta hoolib.
Ja mulle meeldib temaga lihtsalt autos istuda ja juttu rääkida, kuigi ütlesin juba kaks tundi varem, et lähen nüüd tuppa...
Aga mulle ei meeldi, et temaga koos olles läheb aeg viis korda kiiremini kui tegelikult.

Laupäeval käisin tädi Tiiu sünnipäeval. Kõik tema vennad-õed peale Kati olid kohal.

*See, et väljast paistab kõik ilus, ei tähenda, et seest on ilus.


Pühapäeva hommikul olin korstnapühkija. :) Nägu ja käed olid mõnusalt tahmased, aga see-eest on nüüd saunas parem käia. :) Olen uhke enda üle.

Täna, pärast meeletult lõbusat kehalise kasvatuse tundi õues mäe peal, nägime filmi nagu oma kodukohast. "Pihv" oli selle nimeks. Mõnusad stseenid Pürksist ning jubedad põhikooli kombed. Kuid niisugune siin ju ongi. Kindlasti soovitan kõigil NG vilistlastel vaadata. Toob mälestusi elust siinpool. Kahju ainult,et loodus filmimise hetkel natuke traktoritega muundatud oli. 
  Tegelastest meeldis mulle põrsas! 

Viimased neli ärkveloleku tundi täna magasin vaimselt. Imelik tunne.

Veider tuju

Huvitav, lõbus ja isegi mõneti lummav on vaadata, kuidas noor ja uljas tänavavalgustuslamp vana ja kindlameelse kõrval tantsib täpselt selle muusika rütmis, mida mina parajasti kuulan. Võib-olla tema kuulis ka sedasama selsamal hetkel?!

Soe päike paitab talvel lumelillekesi pehmemalt kui kunagi varem, nii õrnalt, kui oskab ja ettevaatlikult, et mitte neid sulatada.    

I'm exhausted

Hoidke jah kõik minust eemale. On ju võimatult raske ja tappev minuga suhelda. Nüüdsest elan rõdul ja ainukesed sõbrad on mõned minutid päevas Mari ja Liisu. Ja mina ikka naeratan ja laulan ja ...  

Ripsmed ja kulmud lähevadki väga külmaks ja valgeks, kui -15 kraadises külmas joosta pool tunnikest. 

Tahan jäätist!

Viirus, pisik, bakter, põletik, valu.

Nii palju hädasid, et ise ka ei usu. 
Olen hetkel veidi õnnetus seisus. 

Aga küll ma saan varsti terveks. 

Mul on nii hea olla. Tean, et olen õnnelik. Tean, et mul on väga hea elu. 
30.detsembri õhtul sain sellele veelgi kinnitust. 

Selle aasta teisel päeval oli pehme ja paks lumevaip jälle kõik jäljed kinni katnud. Läksime Jacob'iga karjääri turnima. Ilm oli imeilus, nägime nelja kitse. Ronisin talle järele, natuke eemalt veel vaatasin, et ta kirjutas suurelt "KATU" ühele keskmiselt kõrgele kohale. Veeretasime pallikesi mööda järsku nõlvakut alla, libistasime ennast ka alla ja jooksime lumme. Hiljem sõitsime soome kelguga tee peal. Vahva talvepäev oli. 

Eile õhtul punases Hondas: Imelik on.
:Miks?
:Istun siin autos Sinuga ja me sõidame lihtsalt Haapsallu. Alles natuke aega tagasi istusin kodus ja vaatasin vennaga filmi. Ja mul pole isegi salli ega kindaid ega jopetki kaasas. :D
Tagasi kodu poole sõites ütleb: Inimesed ikka ei oska sõita.   ja naerab.
Järgmises kurvis sõidame külg ees ja siis teine.. ja olemegi hanges. Mina jälle naersin. Kaevasime ja lükkasime natuke aega. Ja saime välja. Mul oli naljakas. 
Tore sõit oli.

Täna tegime Jaanoga piparkooke ja olime mitu tundi õues, kuni läks pimedaks. Lõbus oli.