Miku ütles, et mu uus hüüdnimi on bluetooth. Jah, käisin mustikal. Näpud on ka lillad.
Selline on siis minu saak. Mõned murakad olid ka veel alles.

Ja muide, mitu nädalat sõidan ma juba uue sõiduriistaga, ehk, Kärt, ma enam ei piina Su jalgratast. Aga suur suur aitäh Sulle! :)

Imelik, kuidas vanalinn võib tunni aja jooksul muutuda lõbusast olemisest piinlikuks ja paljastavaks, kus kõik oli näha. Käisin seal, kus polnud varem käinud, olin seal, kus polnud varem olnud. Nägin inimesi, keda polnud varem näinud. Väikesed kivikesed krabisesid astudes munakivitee ja kingade vahel. Päike tõusis sel hommikul teistmoodi, üle mere. Ta jõudis juba enne magamaminekut kõrgele taevasse meid kõiki soojendama.

Muide, aina rohkem kogen linnas liikudes, et ütlus "noored on hukas" on lihtsalt väga vale. Noored on sõbralikud, abivalmis ja toredad. Vanad mutikesed trügivad, müksavad ja siis veel vaatavad sellise pilguga, nagu oleks mina kõigis maailma hädades süüdi. Või vähemalt tema omades küll. Loomulikult on ka toredamaid vanemaid inimesi ja ka mitte nii väga toredaid noori. Ei saa kõiki ühte patta panna.

Ja tänane rannaskäik oli nii mõnus. Päikest küll võtta ei saanud, aga saime näha ja tunda suurt ja paksu udu merelt tulemas. Üle pika aja sai jälle võrkpalli kõksida. Muidugi pidi ju ujuma ka minema, kui juba randa sai mindud. Vesi oli jahe, aga krampi jalad ei kiskunud. :) Mõnus jahutus ja värskendus oli.

Suur aitäh Annule mõnusa aja eest.