Käisime täna Mariga jooksmas. Ta on nii tubli jooksja.
Tee peal nägin kahte südant, ühte jõehobu ja ühte delfiini. Üks loomake oli veel, aga sellest ma päriselt aru ei saanud, kes ta oli. Need olid 2d-loomad tee peal. Aga 3d-loomi oli ka ikka. neli kitsekest jalutasid põllu peal. Kartsime küll rohkem hunte ja metssigu, aga õnneks polnud neid kuskil meid hirmutamas. :)
Univesrum kasvab ja iga taevakeha liigub meist kogu aeg eemale. Aga miks siis Maa ise ei kasva??? Me jääme kõigest ja kõigist aina kaugemale. Kõik tundub aina lõpmatum. Ma ei saa aru, kus on kõige selle piir. Meeletul kaugusel meist neelavad hiiglaslikud mustad augud meie Päikesest mitu korda suuremaid tähti, et ise energiat saada... Võite ette kujutada, kui kuri ja pahatahtlik naer kostub nende lõputust sügavikust. Aga kas nad on õnnelikud, kui nad pole näinud ühtainsatki liblikakest lendamas, kui nad pole kasvatanud ühtegi lilleõiekest? Võib-olla on. Ega mina saa ju nende eest öelda.
