Aknast välja vaadates muutusin kurvaks. Iga päevaga on igal pool üha vähem värve. Kahju hakkas sellest puust, kes oli oma pungad juba avanud arvates, et on õige aeg lehti kasvatama hakata. Õnnetud on ka need kolm liblikat, kes ärkasid liiga palju varem ning lendlevad nüüd siin toas nõutult ja meeleheitlikult ringi. Ta ei tahagi mu käelt ära lennata. Kas nad õuna tahavad? Vist küll. 

Lilled alglevad unes.
Mõtted piinlevad peas.
Miks elame enesest lahus,
Varjud varjude seas?!

A. Alliksaare esimesed kaks ja viimased kaks rida luuletusest
"Üks vari laulis apelsinisalus. 
Ta vaevalt lõpetas, kui unus, kes ja kus"

Viimased päevad on kuidagi imelikult .. igatsevad olnud. 
    See lõhn, mida tema juures alati tundsin, mis viirastus mul isegi siis, kui ta oli pea 100km kaugusel ja ma polnud teda juba nädalaid näinud... Muidugi on see ka mõnel teisel. Muidugi on see meie ühisel heal sõbral... See lõhn..  Igatsen seda lõhna ja veel igasuguseid asju, mis sellega kaasnesid. 

Kaks liblikat kaklevad õunatüki pärast. Kolmandat pole juba pikka aega näinud. Kadunud. 
Olen vist ka natuke kadunud.

Armastusest
Sul on kõik see et olla
Sa tead, tead liiga hästi
Tahad tunda, tahad olla
Aga mis ja kellele
Äkki ongi kirg iga öö uus
Kui oled noor ja kuum
Kas leiad selle mis vaja sul õnneks?
Kui päike paistab hommikul
Sa oled vahel õrn seespoolt
Aga tema, ta on võõras
Tahad veel tunda teda?
Tunda ennast?
Kas maailmas on olemas keegi,
Kes näitaks sulle miks armastus on päris..

Lugesin oma inglikese luuletusi, leidsin väga palju häid mõtteid, sõnu ja tundeid. Ülal on üks paljudest hämmastavatest. :) Lugedes need lihtsalt haaravad südamest kinni ja lahti lasta ei taha.

Eile tegin torti. Mõtlesin valmistamise ajal kõikidele sünnipäevalastele, kellele oleksin tahtnud tükikese suhu pista. Nende auks tuli tort väga hea. Palju õnne!

Olen õnnelik.

Mõtlesin juba ammu, et taaselustaks selle paigakese siin. Jõudsin selleni siis täna, vabal õhtul kui pole homseks midagi teha.. 

Olen hetkel väga rahulolevalt väsinud. Lõpuks sain teha seda, mille vältimiseks leidsin varem igasuguseid vabandusi. Küll olin liiga väsinud ja haige ja oli vähe aega jne.. Aga täna jõudsin. Ja isegi mere äärde välja jõudsin joosta.   Jõudsin mere äärde ja miski hirmutas mind. Tuul oli üllatavalt soe ja meri justkui kadus otse kivide kõrvalt lõpmatusse sügavusse.Kivid, mille peale astusin, olid vihmast libedad ja peitsid oma konarusi pimedusse. Haapsalu tuled virvendasid vaikselt lainetava vee peal.    Mõtlesin, missugused inimesed on just sel hetkel seal teisel pool vett, mida nad seal teevad; võib-olla mõni neist on tuttavgi..     Ühel hetkel hakkas külm ja jooksin koju tagasi. Vaatasin teel ainult ette nii kaugele kui sain ja tegin pea mõtetest võimalikult tühjaks. Niimoodi ma nagu ei väsinudki.. 

Pürksi diskod hakkavad jälle populaarsemaks muutuma, arvas Liana, kes just käis kodus riideid vahetamas. Kuumal tüdrukul hakkas liiga palav. :P

Üldiselt see nädal tundub hea olevat. Eile mõistsin, et see on veerandi viimane nädal, kohe algab vaheaeg. 

Veel üldisemalt on mul elu praegu natuke sassi aetud, vajab harjumist. Samas on eriti toredaid asju, mis muudavad maailma värviliseks.