Laupäeva õhtune jalutus

"Me võiksime sind ära viia"
"Ei, ei ole vaja," vastasin ja astusin autost välja. Kell oli kaheksa ja ma hakkasin Ääsmäelt kodu poole jalutama. Õhtu oli mõnus ja soe. Sõin valget šokolaadi, mis oli eelmisest päevast alles. Varsti nägin oravat üle tee jooksmas. Ta peatus ühel oksal ning jäi mind vaatama. Ka mina seisin ja vaatasin teda. See kestis umbes 15 sekundit. Ta jooksis ära. Mina jalutasin edasi. Pidin veelkord seisma jääma, sest üks auto sõitis kiiresti mööda ja tekitas palju tolmu. Kõndisin edasi ja edasi. Autod sõitsid mööda, nad ei peatunud... sest ma ei tahtnudki seda. Ma lihtsalt kõndisin. Tegin veel väikse peatuse ja panin hõbepaberist südame ühe aiavärava külge. Sellel aial küll pole veel elanikke, aga nad tulevad sinna varsti..ma arvan. Teeäärsel põllul sõitis traktor oma ringe. Püüdin temaga võidu põllu serva jõuda. Mul oli küll väike edumaa, aga ma kõndisin ning me jõudsime üsna samaaegselt kohale. Läksin rahulolevana edasi. Kui olin juba poolel teel koju, jäi üks auto seisma. "Ma sõidan niikuinii teile," kõlas juhi suust. Istusin kaheldes autosse... 
Jõudsin koju vähem, kui tunniga.                                                                                                                               

Oeh, jah. Jälle olen öösel siin. Hmm... praegu on kõik nii sassis. Nädala algusest saadik on mul veidi paha, kurb ja väljakannatamatu tunne. Kõigepealt oli see väike tüli siin mu armsakeste vahel.. Ja sealt see kõik algas. Mul ei olnud üldse hea tunne neid niimoodi vaadata. Nii paha tunne oli, et ma ei saanud ka midagi teha selleks, et nad ära lepiksid. Õnneks juhtus see juba üsna kiiresti ise.

Ja peale selle on mul nii suur igatsus peal..juba eelmisest nädalast saadik..ja see ei anna üldse rahu. Loodan sellest reedel lahti saada. :)

Ja siis ma olen märganud, et ma ei tunne enam üht väga kallist inimest. Ta on seal täiesti muutunud.. peaaegu tundmatuseni... Ma ei saa temast üldse aru. See on kurb, ja teeb ka teised kurvaks. Ma tahaksin teda tagasi, nii nagu ta enne oli..

Ja kõige tipuks on mu jalal midagi viga. Pärast jooksmist oli lihtsalt piinav valu, mis ei lasknud mul isegi normaalselt kõndida.

Aga õnneks on mul siin hämmastavalt häid asju ja inimesi, mis/kes muudavad mul tuju paremaks:) Terve mu korter ja teised head inimesed on ju nii kallid ja hoolivad.

Ja ma lihtsalt armastan õhtuti seda valgust, mis tuleb läbi täpilise pitskardina mu toa seintele. Ja hommikuti seda päikest, mis läbi selle mulle nii soojalt peale pastab. Ei tahagi voodist tõusta, aga samas see annab mulle terveks päevaks nii palju head energat, mis aitab mind:)

Ja kallis Pelmeen! Ma tahtsin Sinult andeks paluda, et ma Sulle seda ei rääkinud. Aga ma loodan, et Sa saad minust nüüd aru...

Ööö!!

Ööpidu on üks tore asi. Istun siis siin praegu oma toas, kaks voodit on hõivatud mu õe ja Kessu poolt, ja maas magab Jaak. Mul oli ka vahepeal suur-suur uni, aga õues on juba valge...uni põgenes.
Pidu algas eile suure etteastega:) avapauguks tantsisime meie oma zombitantsu...tuli päris hästi välja, ma arvan:)
edasi läksid kõik sündmused ainult paremaks:D Ma sain pileti numbri loosiga raamatupoe kinkekaardi. See oli üks väga õnnelik juhus. ;)
Jarko andis oma kuningatrooni üle Liisa-Triinule, kes on nüüdsest meie kuninganna. Krooni ja keebi üleandmisel tulid mul pisarad silma...
(Päike hakkab tõusma. Tänavavalgustus on kustunud.)
Ööpeo kõige-kõige parem hetk oli muidugi see, kui Malena laulja ütles, et üks laul on mulle pühendatud. Kaisa ja Marite on lihtsalt kõige paremad üldse. Nemad korraldasid selle minu jaoks:D See oli lihtsalt nii armas neist. Oh, ma ei saa kohe..see oli nii hea tunne, kui ma seal kuulsin oma nime, ja kuidas Marite ja Kaisa siis karjusid (..vist, ma pole kindel) :) Peo tipphetk. kindlalt. "See on nii maru, kuidas Sa valetamist ei talu..." "teeme nii, et ma ei peaks mõtlema..." :D
Okei, ma püüaksin ka nüüd kuidagi väheke magada.

PÄIKEST KÕIGILE!!! (hetkel on see punakas natuke) :D

Jaahh.

Kolmapäev. Marite ja Kaisa läksid ära Tallinnasse GC kontsertile. Nad ei tule sel nädalal tagasi. Oleme siis neljakesi nüüd siin, sest Mirru on ka Pariisis. Mõnes mõttes on nüüd rahulik, aga ikkagi liiga vaikne. Juba igatsen neid. Kuulan Oja laulu :) väga rahulik...
Lapsed mängivad õues. Päike paistab neile peale. Nad on rõõmsad. Karussellil on neid kuus. Igal pool jalutavad inimesed ja naudivad sooja päikselist ilma. Karussell keerleb-keerleb-keerleb...tühjalt. Lapsed läksid ära.

Homme jälle algab kaunis, kaunis päev. Ja täna juba unes seda näen. :)