"Me võiksime sind ära viia"
"Ei, ei ole vaja," vastasin ja astusin autost välja. Kell oli kaheksa ja ma hakkasin Ääsmäelt kodu poole jalutama. Õhtu oli mõnus ja soe. Sõin valget šokolaadi, mis oli eelmisest päevast alles. Varsti nägin oravat üle tee jooksmas. Ta peatus ühel oksal ning jäi mind vaatama. Ka mina seisin ja vaatasin teda. See kestis umbes 15 sekundit. Ta jooksis ära. Mina jalutasin edasi. Pidin veelkord seisma jääma, sest üks auto sõitis kiiresti mööda ja tekitas palju tolmu. Kõndisin edasi ja edasi. Autod sõitsid mööda, nad ei peatunud... sest ma ei tahtnudki seda. Ma lihtsalt kõndisin. Tegin veel väikse peatuse ja panin hõbepaberist südame ühe aiavärava külge. Sellel aial küll pole veel elanikke, aga nad tulevad sinna varsti..ma arvan. Teeäärsel põllul sõitis traktor oma ringe. Püüdin temaga võidu põllu serva jõuda. Mul oli küll väike edumaa, aga ma kõndisin ning me jõudsime üsna samaaegselt kohale. Läksin rahulolevana edasi. Kui olin juba poolel teel koju, jäi üks auto seisma. "Ma sõidan niikuinii teile," kõlas juhi suust. Istusin kaheldes autosse...
Jõudsin koju vähem, kui tunniga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar