See on ikka nii jube, kui palju vene emad oma laste peale karjuvad, ja veel sellise vihase häälega.. Ja kui palju nad keelavad, ja kui palju lapsed selle peale veelgi rohkem vinguma ja lunima hakkavad. Üks poiss näiteks ei saanud Maximas ühte jäätistki. Ta võttis selle juba välja ja pani ostukorvi, ema tahtis tagasi panna, aga poiss vingus ja hoidis külmiku kaant kinni. Ja meie ülemine naaber riidleb oma lapsega. Ma ei olegi kuulnud, et ta oleks normaalse häälega rääkinud. Üks tüdruk sai kõvasti riielda, kui oli kogemata autode vahelt meile jalgratastele ette jooksnud.
Hommikuti tööle sõites näeme vahel imelikku vaatepilti. Üks vanem mees käib oma koeraga jalutamas või jooksmas. Üsna tavaline ju tegelikult. AGA ta teeb seda palja ülakehaga. Niisamuti ka reede hommikul, kui sadas vihma ja müristas korralikult.
Selline see Lasna siin meil on. Mõnikord kuuleme pargis natuke eesti keelt ka. Poodides on rohkem, aga valdavalt on siiski kõik jutusumin ümberringi arusaamatu.
Oma kodus on vähemalt mõnus, rahulik ja turvaline olla. On koht, kuhu jõudmist oodata.