Masekas on. Kuidagi väga tühi tunne on. Mõned kallid inimesed on liiga kaugel. Ema läks Egiptusesse, Õde ja väikevend on kahekesi kodus, Raivo oli nädalavahetusel Saaremaal, teda ma ei näinud, Kaupo oli linnas, teda ma ka ei näinud. Ma ei näe neist kedagi nädal otsa... Ja täna nägin Jarkkot ka, ta ütles, et läheb mingi kuuks ajaks Jõhvi metsa, teda ei näe veel kauem...
Mu rinnus on valus. See piinab mind aina rohkem ja rohkem. Aga ma ei saa seda endast välja lasta, mul pole selle jaoks kohta ega ruumi. Tunnen kuidas see kõik koguneb... Mul on ainus võimalus lihtsalt oodata. Ootan nädalavahetust. Enne seda ootan ülehomset päeva, mis võiks natuke rõõmu tuua:) Siis on ju esimene aprill;) Loodetavasti tuleb naljakas päev:D Jah, "Kõik saab korda!" - seda peab mõtlema. Nädal läheb ju kiiresti. Kiiremini, kui ma arvatagi oskan:D Eksole ju! :) Värviline ja rõõmus! :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar