Oeh, jah. Jälle olen öösel siin. Hmm... praegu on kõik nii sassis. Nädala algusest saadik on mul veidi paha, kurb ja väljakannatamatu tunne. Kõigepealt oli see väike tüli siin mu armsakeste vahel.. Ja sealt see kõik algas. Mul ei olnud üldse hea tunne neid niimoodi vaadata. Nii paha tunne oli, et ma ei saanud ka midagi teha selleks, et nad ära lepiksid. Õnneks juhtus see juba üsna kiiresti ise.

Ja peale selle on mul nii suur igatsus peal..juba eelmisest nädalast saadik..ja see ei anna üldse rahu. Loodan sellest reedel lahti saada. :)

Ja siis ma olen märganud, et ma ei tunne enam üht väga kallist inimest. Ta on seal täiesti muutunud.. peaaegu tundmatuseni... Ma ei saa temast üldse aru. See on kurb, ja teeb ka teised kurvaks. Ma tahaksin teda tagasi, nii nagu ta enne oli..

Ja kõige tipuks on mu jalal midagi viga. Pärast jooksmist oli lihtsalt piinav valu, mis ei lasknud mul isegi normaalselt kõndida.

Aga õnneks on mul siin hämmastavalt häid asju ja inimesi, mis/kes muudavad mul tuju paremaks:) Terve mu korter ja teised head inimesed on ju nii kallid ja hoolivad.

Ja ma lihtsalt armastan õhtuti seda valgust, mis tuleb läbi täpilise pitskardina mu toa seintele. Ja hommikuti seda päikest, mis läbi selle mulle nii soojalt peale pastab. Ei tahagi voodist tõusta, aga samas see annab mulle terveks päevaks nii palju head energat, mis aitab mind:)

Ja kallis Pelmeen! Ma tahtsin Sinult andeks paluda, et ma Sulle seda ei rääkinud. Aga ma loodan, et Sa saad minust nüüd aru...